hmm. lastetu, kibestunud, seksuaalselt rahuldamatu elajas.... säänne... enesekiitus?
üsna tõelähedaselt kirjeldab kedagi, aga, olev, miks sa arvasid, et see mina olen?
mis siis saaks, kui me need mõtted veidi ringi teeksime ja sinust rääkima hakkaksime?
mida sul siis vastu kõmistada oleks?
nüüd sa oled siis veennud mind selles, et sa üks igati asjalik, teotahteline, stabiilne ja oma õlga alla panev mees oma naisele ja hea isa oma toredatele lastele olnud oled.
tundub, et sa vist ikka pole see vihane, täis peaga teistega kaklusi üles kiskuv, rüselev, kiledalt karjuv, sõimlev, alati ropendav ja naistele räigusi vastu kähistav, kahanenud väljavaa(de)tega isend, nagu ma enne arvasin.
kahju ainult, et pidin tõeni jõudmiseks ise veidi alatut võtet kasutama ja lapsed teemasse kaasama. palun laste ja nende ema ees vabandust. lapsed ei olnud milleski süüdi.
aga vähemalt tõukas see ühe mehe üsna ruttu jälle jalgadele ja parareaalsusest välja, kas pole? midagi muud ma sellega saavutada ei tahtnudki.