"Küla, mida kaardil peaaegu polnud"
(Inspiratsioon reaalseest elust).
(Nimed ja asukohad muudetud).



Tol õhtul ei olnud mul plaani kuhugi kaugele minna.
Olin juba ammu mõelnud, et minu naiselik pool vajaks vahel rohkem ruumi. Olen bioloogiliselt mees, kuid harvadel õhtutel kandsin naisteriideid. Mitte kellegi pärast. Mitte selleks, et kellelegi midagi tõestada. See oli lihtsalt üks vaikne osa minust, mida ma enamasti enda teada hoidsin.
Sel õhtul panin end naiselikult riidesse ja läksin jalutama.
Kõndisin läbi linna servas oleva elurajooni ja sealt edasi mööda maanteeäärt linnast välja. Õhtu oli vaikne. Tänavavalgustus lõppes. Majad jäid järjest hõredamaks.
Mäletan autotuledest ainult üht valget sähvatust.
Siis tuli pimedus.
Järgmine asi, mida mäletan, oli kellegi hääl.
„Kuule… kuuled sa mind?“
Avasin silmad.
Mu kohal kummardus hallipäine vanem mees. Olin maantee ääres võsas. Pea lõhkus, keha valutas ja ma ei saanud esialgu aru isegi sellest, kuidas sinna sattusin.
„Mis su nimi on?“ küsis mees.
Ma ei osanud vastata.
„Kus sa elad?“
Ka seda ei teadnud.
Ma teadsin, mis on auto. Teadsin, mis on maantee. Oskasin rääkida ja lugeda.
Aga ma ei teadnud, kes mina olin.
Mehe nimi oli Aivar.
Tema viis mind enda juurde.
Koht, kuhu sattusin, oli vaevalt küla. Paar vana majapidamist keset põlde ja metsa, lagunenud kõrvalhooned, pikk kruusatee ja kõrge rohi. Aivari maja oli vana palkmaja, mille õu oli räämas ja kus isegi päevavalguses valitses mingi kummaline mahajäetud tunne.
Aivar elas seal oma naise Helgaga.
Nad olid vaesed, kuid alguses hoolitsesid minu eest.
Helga andis mulle süüa. Aivar aitas mul ringi liikuda, sest pärast õnnetust oli tasakaal halb. Nad pesid mu riideid ja tegid mulle magamisaseme.
Kuna mind oli leitud naisteriietes, pidasid nad mind esialgu naiseks.
Kui nad hiljem teada said, et olen bioloogiliselt mees, ei paistnud see neid häirivat.
„Mis tähtsust sel on,“ ütles Helga.
Tol hetkel tundus see mulle isegi turvaline.
Ma ei teadnud, et just see maja muutub peaaegu aastaks kogu minu maailmaks.
Hiljem, kui haiglas mu mälu tasapisi tagasi tuli, püüdsin meenutada, kas olin nende kuude jooksul üldse kordagi selle õue piiridest kaugemale läinud.
Ma ei suutnud meenutada ühtegi korda.
Mitte ühtegi.
Mäletasin maja.
Mäletasin kööki.
Mäletasin räämas hoovi, kõrget niitmata muru ja jalgrada.
Mäletasin vana kaevu.
Mäletasin keldrit.
Aga ma ei mäletanud, et oleksin kunagi sealt külast lahkunud.
See oli nagu kogu maailm oleks lõppenud maja ümber oleva võsa juures.
Alguses olid päevad rahulikud.
Aivar tegi puid.
Helga toimetas köögis.
Mina püüdsin oma nime meenutada.
Siis tuli tee.
Helga hakkas mulle õhtuti andma tumedat ürdijooki.
„Närvidele,“ ütles ta.
Esimestel kordadel muutusin lihtsalt uniseks.
Hiljem tekkis pärast tee joomist kummaline pehmus. Mõtted venisid aeglaseks. Käed ja jalad muutusid raskeks. Kõik tundus korraga kauge ja ükskõikne.
Isegi hirm.
Seejärel hakkasid mu mälust kaduma terved õhtud.
Mäletasin kruusi käes.
Siis mitte midagi.
Järgmine hetk oli hommik.
Vahel ärkasin oma voodis.
Vahel teises toas.
Mõnikord ei saanud ma aru, miks lihased valutasid.
Mõnikord olid mu kehal sinikad.
Kui küsisin Aivarilt, mis oli juhtunud, naeris ta.
„Sa näed imelikke unenägusid.“
Helga tavaliselt vaikis.
Hiljem hakkasid mälust pinnale tõusma üksikud pildid.
Kõige sagedamini kelder.
See kelder oli rõske ja külm.
Seinad olid niiskusest tumedad ning lõhnas hallituse, mulla ja vana puidu järele. Laes rippus paljas elektripirn. Ühes nurgas vedeles vana madrats, määrdunud, lapiline ja niiskusest kõverdunud.
Ma mäletasin seda madratsit liiga hästi.
Mäletasin, kuidas vaatasin selle katkist serva.
Mäletasin kellegi samme trepil.
Ja võõra mehe nägu, mis minu kohale kummardus.
Tema nime ma ei teadnud.
Ma ei mäleta isegi, kuidas ta sinna tuli.
Ainult nägu.
Hingamine.
Tema vari seinal.
Ja minu enda keha, mis ei tahtnud mulle kuuletuda.
Hiljem sain aru, et Aivar ise oli olnud esimene inimene, kes mind seksuaalselt ära kasutas.
Tema oli seda teinud juba ajal, mil uskusin veel täielikult, et tema ja Helga olid mu päästjad.
Üks mälestus tuli tagasi alles haiglas.
Aivar minu kõrval.
Tema hääl.
Minu võimetus korralikult liigutada.
Ja pärast seda Helga.
Süstal käes.
Pärast süsti muutus maailm mustaks.
Järgmisel hommikul olin istunud köögilaua taga ja söönud putru.
Aivar istus minu vastas.
Nagu poleks midagi juhtunud.
See teadmine oli hiljem peaaegu hullem kui ükski konkreetne mälupilt.
Sest ma mõistsin, et võisin hommikul tänada inimest, kes oli mind eelmisel õhtul kuritarvitanud.
Ajapikku hakkasid maja juurde ilmuma teised inimesed.
Peamiselt mehed.
Ja kaks naist.
Neid kahte mäletasin eriti hästi.
Mitte nende nimede tõttu.
Nimesid ma ei teadnud.
Mäletasin nende hääli.
Nad nautisid võimu.
Nad käitusid minuga nagu inimesega, kellel polnud õigust midagi otsustada.
Ühes mälupildis pidin keldripõrandal roomama.
„Edasi,“ ütles üks neist.
Ma ei saanud aru, miks.
„Ma ütlesin edasi.“
Mu põlved olid külmal põrandal.
Peopesad libisesid tolmus.
Ma roomasin.
Nemad vaatasid.
Teinekord pidin seisma seina ääres ja ootama, kuni nad otsustasid, mida ma järgmisena tegema pean.
Vahel käskisid nad mul vaikida.
Vahel panna käed selja taha.
Vahel põlvili minna.
Kõik toimus nagu mingis groteskses etenduses, kus mina polnud inimene, vaid ese, mida sai liigutada ühest kohast teise.
Üks kõige selgemaid hilisemaid mälestusi oli saabastest.
Üks neist naistest kandis kõrgeid tumedaid saapaid.
Ta käskis mul need suudelda ja lakkuda.
Ma keeldusin.
Vähemalt alguses.
Mäletan seda hetke väga selgelt, sest see oli üks väheseid kordi, mil minu enda tahe murdis uimastusest läbi.
Ütlesin: „Ei.“
Naine vaatas mulle otsa.
Teine naeris.
Siis tuli karistus.
Minust astuti üle seda sõna kõige otsesemas mõttes. Mäletan kuidas mind tabasid kontsade löögid ja kuidas minu peale astuti.
Mitte midagi sellest ei olnud mäng ega vabatahtlik roll. Nad teadsid, et mulle anti aineid.
Nad teadsid, et mul polnud täit otsustusvõimet.
Nad teadsid, et järgmiseks hommikuks võisin kogu juhtunu unustada.
Hiljem mäletasin ainult vitsa vihisemist.
Valu ja häält:
„Homme sa nagunii ei mäleta mitte midagi.“
Lõpuks pidin tegema, mida kästi. Suudlema saapaid ja neid keelega lakkuma.
Ka seksuaalsetes olukordades kasutati mind teiste inimeste ees ning vahel sunniti mind täitma käske, samal ajal kui need kaks naist kõrvalt jälgisid.
Üksikud võõraste meeste näod ilmusid hiljem mu mällu vaid hetkeks.
Mees ukse juures.
Teine keldris.
Keegi minu kohale kummardumas.
Tubakasuits.
Higine käsi.
Helga hääl kusagilt kaugemalt.
Siis jälle tühjus.
Kõige kohutavamaks muutus lõpuks mitte see, mida ma mäletasin.
Vaid see, mida ma ei mäletanud.
Kui ühe öö kohta tuli tagasi kolm sekundit, siis mis oli toimunud ülejäänud tundidel?
Kui mäletasin ühte võõrast meest, siis mitu neid tegelikult oli olnud?
Kui palju kordi oli Aivar mind kasutanud?
Kui palju kordi olin pärast seda järgmisel hommikul tema kõrval köögis täiesti rahulikult istunud?
Samal ajal hakkas mu keha kiiresti muutuma.
Alguses tõusis kaal mõne kilo võrra.
Siis muutus see kontrollimatuks.
Kahe nädalaga võisin võtta juurde kümneid kilosid.
Kõht vajus raskelt ette.
Reied jämenesid.
Sääred läksid paiste.
Kõndimine muutus raskeks ja ebakindlaks.
Mõne aja pärast oli isegi üle hoovi minek katsumus.
Käed pidin tasakaalu hoidmiseks kehast eemal hoidma.
Jalad ei tõusnud enam korralikult.
Astusin aeglaselt, nagu veaksin enda järel teist keha.
Kord kukkusin keldritrepil.
Aivar tuli ja tõstis mind püsti.
Ta oli tol hetkel jälle hoolitsev.
„Rahulikult,“ ütles ta.
Ta pani käe mulle ümber ja aitas mind kööki.
Mõni tund hiljem võis seesama mees mulle jälle midagi sisse joota.
See oli nende juures olemise kõige jubedam vastuolu.
Ühel hetkel kohtlesid nad mind nagu haiget pereliiget.
Järgmisel hetkel nagu katseobjekti.
Mu tervis hakkas kiiresti kokku varisema.
Urineerimine muutus raskeks.
Vahel seisin kaua, aga uriin ei hakanud voolama.
Vahel tuli ainult nõrk katkendlik juga.
Teinekord ei suutnud ma seda enam üldse korralikult kinni hoida.
Mul tekkis alakõhus ja lahkliha piirkonnas pidev surve.
Aeg-ajalt eritus kusitist iseenesest hägust vedelikku.
Ma ei saanud aru, mis see oli.
Hiljem ütlesid arstid, et eesnääre oli tugevalt ärritatud ning mitmed organismi funktsioonid olid tõenäoliselt ravimite ja hormonaalset süsteemi mõjutavate ainete tõttu segi paisatud.
Tol ajal ei teadnud ma midagi.
Nägin ainult seda, et mu keha lagunes.
Jalad tursusid.
Süda peksis.
Käed värisesid.
Vahel ei saanud ma hingata ilma, et oleksin pidanud istuma.
Öösel higistasin nii palju, et lina oli märg.
Mõnikord oli mul külm isegi sooja pliidi kõrval.
Teinekord põles kogu keha palavusest.
Mälu halvenes veelgi.
Ühel hommikul ärkasin ja ei teadnud, mis kuu oli.
Teisel päeval vaatasin peeglisse ning mu enda nägu tundus võõras.
Kõige häirivam oli aga see, et Aivar ja Helga näisid minu seisundit jälgivat.
Kord nägin Helga vihikut.
Seal olid kuupäevad.
Kaal.
Pulss.
Uni.
Isu.
„Tasakaal.“
„Reaktsioon.“
„Uriin.“
„Mälu.“
Ühe rea kõrval oli lihtsalt:
„Annus suurem.“
Sulgesin vihiku.
Mu käed värisesid.
Tol hetkel sain esimest korda täielikult aru, et minu tervise halvenemine ei olnud neile üllatus.
Nad ootasid seda.
Nad mõõtsid seda.
Nad dokumenteerisid seda.
Ma olin katse.
Aasta lõpuks olin füüsiliselt peaaegu kokku kukkunud.
Kõndisin vaevaliselt.
Kõht oli raskeks paisunud.
Jalad olid turses.
Nahk kahvatu.
Nägu paistes.
Hingeldasin isegi toolilt püsti tõustes.
Mõnel päeval ei suutnud ma ilma Aivari abita üle õue minna.
Ja ometi ei mäleta ma, et oleksin kordagi läinud kaugemale kui vana kelder, maja, kuur või räämas õu.
Nagu oleksin olnud nähtamatus ahelas.
Siis saabus viimane õhtu.
Mulle oli jälle midagi antud.
Olin uimane.
Aivar oli minuga ühes toas.
Mis täpselt toimus, mäletan vaid katkendlikult.
Siis nägin, kuidas Aivar järsku rinnust haaras.
Tema nägu muutus.
Ta proovis hingata.
Vajus põrandale.
Helga jooksis tuppa.
Alguses läks ta Aivari juurde.
Siis vaatas mind.
Ma istusin toolil.
Ma ei suutnud püsti tõusta.
Mu hingamine oli lühike.
Käed värisesid.
Jalad olid turses ja rasked.
Särk oli higist märg.
Ma olin nii nõrk, et isegi pea püsti hoidmine nõudis pingutust.
Helga vaatas mind kaua.
Siis vajus ta ise toolile.
„Me tapsime su peaaegu ära,“ ütles ta.
Ja hakkas rääkima.
Aivar oli müünud end mingile kahtlasele organisatsioonile.
Nad otsisid inimesi, kelle peal proovida eri ainete mõju mälule, söögiisule, seksuaalkäitumisele, hormonaalsele süsteemile ja mõjutatavusele.
Mina olin ideaalne.
Mäluta inimene.
Ilma dokumentideta.
Ilma minevikuta.
Inimene, kellest keegi ei teadnud, kust otsida.
Helga väitis, et Aivar oli teda sundinud kaasa aitama.
Ma ei tea, kui palju sellest oli tõsi.
Ta oli mulle teed valmistanud.
Ta oli süstlaid hoidnud.
Ta oli näinud võõraid mehi.
Ta oli teadnud, mis keldris toimub.
Ja ta polnud kedagi kutsunud.
Aga sel õhtul ta lõpuks kutsus.
Kiirabi.
Kui meedikud tulid, piisas neil mulle otsa vaatamisest.
Üks neist muutus kohe tõsiseks.
Mu vererõhk oli ohtlikult paigast.
Südamerütm ebastabiilne.
Organism tugevalt kurnatud.
Haiglas avastati mu verest mitmete ainete jääke.
Neerude näitajad olid halvad.
Maks oli üle koormatud.
Hormonaalsüsteem sassis.
Kehas oli vedelikupeetus.
Urineerimishäired olid muutunud tõsiseks.
Arstid otsustasid mu seisundi stabiliseerimiseks viia mind kunstlikku koomasse.
Nädalaks.
Kui ärkasin, nägin valget haiglalage.
Monitori.
Tilgutit.
Õde kummardus minu kohale.
Ta ütles mulle kuupäeva.
Ja midagi juhtus.
Üks number avas teise.
Kuupäev tõi tagasi tänava.
Tänav tõi tagasi korteri.
Korter ühe inimese.
Siis nime.
Minu nime.
Mälestused hakkasid tagasi tulema nagu jää alt vabanevad esemed.
Kõigepealt aeglaselt.
Siis üha rohkem.
Mäletasin linna.
Mäletasin oma elu.
Mäletasin õhtut, mil olin naisteriided selga pannud.
Mäletasin maanteed.
Autotulesid.
Lööki.
Pärast seda tulid tagasi teised pildid.
Kelder.
Madrats.
Aivar.
Helga.
Need kaks naist.
Võõras mees minu kohal.
Põrand.
Roomamine.
Saapad.
Minu „ei“.
Karistus.
Süstal.
Hommikusöök järgmisel päeval.
Kõik need killud, mida olin pidanud unenägudeks, hakkasid moodustama tervikut.
Politsei otsis Aivari maja läbi.
Leiti ravimeid.
Süstlaid.
Vihikuid.
Annustamistabeleid.
Nimesid.
Minu kehakaalu üleskirjutusi.
Märkmeid minu käitumise kohta pärast erinevaid aineid.
Selgus, et majas toimunu ei olnud juhuslik.
Ja mina polnud ainus inimene, kelle peal oli midagi sellist katsetatud.
Aga olin üks väheseid, kes suutis hiljem rääkida.
Kuid kõige kummalisemad mälestused polegi need kõige vägivaldsemad.
Mõnikord meenub mulle Aivar, kes aitab mul üle õue kõndida.
Helga, kes peseb mu jalgu.
Kuum tee pliidi kõrval.
Tekk mu õlgadel.
Nad oskasid olla hoolitsevad.
Ja siis teha asju, mida üks inimene teisele teha ei tohiks.
Võib-olla just sellepärast võttis mul nii kaua aega mõistmine, et minu päästjad olid muutunud minu vangivalvuriteks.
Aasta pärast haiglast pääsemist läksin kord selle maantee äärde tagasi.
Seisin kraavi kõrval ja vaatasin võsa, kust Aivar oli mind leidnud.
Mõni auto sõitis mööda.
Tuul liigutas rohtu.
Kõik nägi täiesti tavaline välja.
Aga minu jaoks oli seal piir kahe elu vahel.
Ühel pool oli inimene, kes teadis, kes ta on.
Teisel pool inimene, kellelt oli peaaegu aastaks võetud nimi, mälu, keha ja tahe.
Seisin seal kaua. Ja seekord, kui ma lõpuks minema hakkasin, teadsin kahte asja. Seda, et headus võib olla näiline ja seda, et mis võib peituda näilise headuse taga.