"Teisel korrusel"
(Inspiratsioon reaalseest elust).
(Nimed ja asukohad muudetud).
Kõik sai alguse ühest üsna juhuslikust vestlusest. Olime kahe tuttavaga rääkinud cross-dressing'ust, erinevatest eneseväljenduse võimalustest ja kohtadest, kus sarnaste huvidega inimesed võiksid vabamalt koos käia. Üks neist mainis eraviisilist klubi, mis tegutses veidi linnast eemal asuvas suuremas majas. „Seal pidi isegi väike spaa olema,“ rääkis ta. „Basseinid, saunad, massaaž ja igasugused muud võimalused.“ „Mis muud võimalused?“ küsisin. „No saad isegi aru. Täiskasvanutele mõeldud koht ikkagi.“ Sain küll aru. Ma polnud nii eluvõõras, et poleks teadnud, millega taolistes asutustes vahel tegeldakse. Seksuaalteenused, erinevad rollimängud ja inimeste erisoovid ei olnud mulle võõrad mõisted. See ei tähendanud muidugi, et oleksin soovinud kõiges ise osaleda. Pigem pakkus mulle huvi koht ise ja võimalus tutvuda millegi tavapärasest erinevaga. Lõpuks leppisime kokku, et läheme kolmekesi kohaga tutvuma. Üks tuttavatest oli eelnevalt ühendust võtnud ning saanud kinnituse, et külalistele korraldatakse kokkuleppel ka tutvustavaid ringkäike. Mul oli oma tavapärase nutitelefoni kõrval kasutusel üks vana hõbedane klapiga Samsung. Olin selle aastaid tagasi alles jätnud ning kasutasin nüüd eraldi numbrina privaatsemate tutvuste jaoks. Üks minu kahest kaaslasest suhtles minuga just selle numbri kaudu. Telefon oli väike, töökindel ja mahtus mugavalt taskusse. Maja juurde jõudes ei leidnud me midagi iseäralikku. See oli suur kahekorruseline hoone, mille välisilme meenutas pigem väikest külalistemaja kui mõnda erilise otstarbega asutust. Ainult akende ees olevad rasked kardinad ja sissepääsu juures paiknev tagasihoidlik silt andsid mõista, et tegemist polnud päris tavalise majutuskohaga. Ukse avas naine, kes tutvustas ennast Mariannena. Ta võis olla umbes neljakümne kaheksa aastane. Õlgadeni ulatuvad tumeblondid, kergelt lainelised juuksed raamisid tema nägu. Tal oli täidlane, naiselik kehaehitus, hoolitsetud välimus ja sõbralik naeratus. Mustad nahkpüksid järgisid tema kehakuju ning tumepunane, avara dekolteega pluus tõi esile tema lopsaka rinnapartii. Jalas kandis ta kõrge kontsaga musti kingi. Kui ta meile lähemale astus, tundsin üsna tugevat parfüümilõhna. See oli magusavõitu, pisut vürtsikas ja nii intensiivne, et jäi hetkeks isegi ninna kipitama. „Tere tulemast!“ ütles ta soojalt. „Teie olete siis need kolm, kes soovisid meie majaga tutvuda?“ Noogutasime. „Väga tore. Astuge aga edasi.“ Tema hääles oli meeldivat rahulikkust. Ta ei kiirustanud, ei rääkinud liiga palju ega mõjunud kuidagi pealetükkivalt. Pigem meenutas ta kogenud perenaist, kes tunneb oma külalisi ja oskab neid vastu võtta. Fuajee oli üsna väike. Ühe seina ääres paiknes riidenagi, teisel pool madal laud ja mõned toolid. „Üleriided võite siia jätta. Üleval on meil soe,“ ütles Marianne. Riputasime joped nagisse. Nutitelefoni, rahakoti ja võtmed jätsin jope sisetaskusse. Vana klapiga telefoni võtsin aga harjumusest välja ja pistsin pükste taskusse. See oli nii väike, et ei seganud mind kuidagi. „Kas teie spaa asub alumisel korrusel?“ küsis üks kaaslastest. „Jah, maja tagumises osas. Meil on mõned väiksemad basseinid ja saunad. Ei midagi väga suurt, aga meie klientidele täiesti piisav.“ „Seda tahaks küll näha,“ ütles teine. „Ikka näete,“ naeratas Marianne. „Teeme kõigepealt väikese ringkäigu.“ Lahkusime fuajeest ja astusime koridori. Maja sisemus erines välisest muljest. Kui fuajees olid üsna kõrged laed ja palju valgust, siis koridorid olid hämarad ning tagasihoidlikult sisustatud. Seintel põlesid üksikud kollaka valgusega lambid. Põrandat kattis tume vaip, mis summutas sammud peaaegu täielikult. Ainult Marianne kingakontsad klõpsusid aeg-ajalt kõvemini, kui ta mõnel katmata põrandaosal astus. Koridori ääres paiknes mitu ust. Mõned olid tähistatud väikeste siltidega, teised täiesti ilma kirjata. Ühel uksel märkasin sõna „Massaaž“. „Kas teil on siin ka päris massöörid?“ küsisin. „Muidugi,“ vastas Marianne. „Meil on erinevaid teenuseid. Mõni inimene tuleb lihtsalt lõõgastuma, mõni soovib midagi isiklikumat.“ Ta ütles viimased sõnad kerge naeratusega. „Eks igaühel ole omad soovid,“ märkis üks mu kaaslastest. „Täpselt,“ vastas Marianne. „Ja meie püüame nendega arvestada.“ Ühest kõrvalruumist väljus keskealine mees. Tal oli seljas hele särk ja käes väike nahkne kott. „Kas täna õhtul on kõik tavapäraselt?“ küsis ta Mariannelt. „Ikka. Sa tead ju küll, kuidas meil siin asjad käivad.“ Mees noogutas ja liikus edasi. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Olin juba enne tulekut arvestanud võimalusega, et majas pakutakse ka seksuaalse iseloomuga teenuseid. See oli täiskasvanute eraklubi, mitte tavaline spaahotell. „Aga basseinid?“ küsisin mõne aja pärast. „Nendeni jõuame ka,“ vastas Marianne. „Kõigepealt näitan teile ülemisi ruume. Seal on mõned võimalused, mis võiksid just teile huvi pakkuda.“ Ta osutas trepile. „Tulge minu järel.“ Teisele korrusele viiv trepp oli kitsavõitu. Seintel rippusid mõned raamitud pildid, millel kujutati abstraktseid mustreid ja inimfiguure. Ülemisel korrusel oli valgust veel vähem. Koridor tundus pikem, kui oleksin maja väljast vaadates osanud arvata. Ühe suletud ukse tagant kostis summutatud muusikat, kusagilt kaugemalt aga vaikset vestlust. Marianne peatus tumeda ukse ees. „Siin on meil üks natukene erilisem ruum.“ Ta avas ukse ja süütas tule. Ruumi keskel seisis mustast metallist konstruktsioon, mis meenutas eemalt osaliselt avatud puuri. Selle alumises osas oli punane pehmema pinnaga alus põlvede toetamiseks. Üleval paiknes horisontaalne metalltoru, millest sai kätega kinni hoida. Seintel ja riiulitel olid mitmesugused rihmad, piitsad ja muud vahendid. „Noh, siin on juba midagi huvitavat,“ muigas üks mu kaaslastest. Marianne naeratas. „See ruum on mõeldud erinevateks rollimängudeks. Inimesed kasutavad seda väga erinevalt, sõltuvalt sellest, milles nad omavahel kokku lepivad.“ Ta astus konstruktsiooni juurde ja puudutas selle metallraami. „Siia toetatakse põlved. Punane alus on selleks, et kõval metallil ei peaks põlvitama. Ülemisest torust saab kinni hoida.“ „Kas seda võib proovida?“ küsisin. „Muidugi. Selleks ma teile ju näitangi.“ Marianne selgitas, et konstruktsiooni saab proovida ka ilma riieteta. See tundus selles keskkonnas küll pisut ebatavaline, kuid mitte otseselt ootamatu. Olime ju tulnud majja, kus tegeleti tavapärasest erinevate eneseväljendusvormide ja rollimängudega. Võtsin riided seljast ja astusin konstruktsiooni juurde. Põlvitasin punasele alusele ning sirutasin käed üles, haarates metalltorust. „Niimoodi?“ küsisin. „Just. Väga hästi,“ vastas Marianne. Põlvede all olev alus oli üsna pehme, kuid asend ise tundus võõras. Metalltoru oli jahe ning käed jäid veidi kõrgemale, kui oleksin loomulikult hoidnud. Marianne astus minu selja taha. „Näiteks sellises asendis kasutatakse erinevaid vahendeid. Kõik sõltub sellest, mida osalejad soovivad.“ Kuulsin, kuidas ta riiulilt midagi võttis. Pöörasin pead ja nägin tema käes pikka tumedat piitsa. „Aga palun mitte kõvasti,“ ütlesin kohe. „Ära muretse,“ vastas ta sõbralikult. „Ma ainult näitan.“ Ta demonstreeris vahendit kerge puudutusega ning selgitas seejärel veel mõne eseme otstarvet. Midagi vägivaldset ei toimunud. Marianne käitus täpselt niisama rahulikult nagu seni. Ometi hakkas minus tekkima seletamatu ebamugavustunne. Ma ei osanud öelda, millest see tuli. Võib-olla oli asi võõras asendis, alastiolekus või selles, kui enesestmõistetavalt naine kõigest rääkis. Ühel hetkel tundus mulle, et ta ei küsinud enam niivõrd minu arvamust, kuivõrd lihtsalt selgitas, kuidas asjad siin käivad. See oli ainult hetkeline tunne. Aga see jäi mind häirima. Kui demonstratsioon lõppes, lubati mul riidesse panna. „Kas selliseid ruume on siin veel?“ küsis üks meestest. „On küll,“ vastas Marianne. „Aga kõike ei ole vaja ühe korraga näidata.“ Ta vaatas kella. „Lähme nüüd edasi.“ Astusime tagasi hämarasse koridori. „Kas me nüüd läheme spaa poole?“ küsisin. „Kohe,“ vastas Marianne. „Enne näitan teile veel üht ruumi.“ Ma ei tea, miks, aga see vastus ei meeldinud mulle enam. Olime juba tükk aega majas ringi liikunud, kuid basseinidest ja saunadest polnud me näinud midagi. Marianne polnud kordagi otseselt keeldunud neid näitamast, kuid iga kord leidus midagi muud, mida tuli enne vaadata. Koridor tundus korraga kuidagi kitsam. Üks mu kaaslastest kummardus mulle lähemale. „Kuule, kas sulle ei tundu, et me oleme siin juba päris kaua?“ sosistas ta. „Natuke küll,“ vastasin. „Äkki peaksime varsti minema hakkama.“ Noogutasin. Marianne peatus koridori lõpus. „Siin me olemegi.“ Ta avas ukse ja astus kõrvale. „Tulge edasi.“ Sisenesime kolmekesi väikesesse magamistuppa. Esimese asjana märkasin madalat lage. Alumisel korrusel olid ruumid olnud avarad ja kõrged, kuid siin tundus lagi peaaegu rõhuvalt lähedal. Ühe seina ääres seisis lai, pisut kulunud voodi. Selle kõrval oli väike öökapp, vastasseinas vana riidekapp ning akna ees rasked, pleekinud kardinad. Mööblit oli vähe. Kõik näis puhas, kuid kulunud ja väsinud. „See jääb nüüd teie toaks,“ ütles Marianne. Vaatasin talle üllatunult otsa. „Meie toaks? Me tulime ju ainult majaga tutvuma.“ „Jah, ma tean,“ vastas ta rahulikult. „Aga tutvumine on nüüd läbi.“ Üks mu kaaslastest astus ukse poole. „Oot-oot. Me ei tulnud siia ööbima.“ Marianne naeratas kergelt. „Ei peagi seda nii nimetama.“ Ta jäi ukse juurde seisma. „Nüüd jääte teie siia. Edaspidi hakkate meie kliente teenindama.“ Tema hääl oli endiselt vaikne ja tasakaalukas, kuid selles oli nüüd midagi käskivat. Need polnud sõnad, mille üle oleks saanud läbi rääkida. „Mis mõttes kliente teenindama?“ küsisin. Marianne vaatas mulle otsa. „Meil käivad siin erinevate soovidega mehed. Teie ülesanne on nende soovidega arvestada.“ Tundsin, kuidas kõht järsku pingesse tõmbus. „Aga me pole sellega nõus!“ „Ma saan aru, et see on teie jaoks uus olukord,“ vastas Marianne leebelt. „See pole mingi uus olukord!“ ütles üks meestest järsemalt. „Me tulime siia lihtsalt külla!“ Naine ei tõstnud häält. „Ma kuulsin sind.“ „Siis laske meil minna.“ Marianne vaikis hetke. Seejärel ütles ta täiesti rahulikult: „Ei. Te jääte siia.“ Need sõnad kõlasid nii lõplikult, et mul kadus hetkeks igasugune mõte. Mitte keegi ei ähvardanud meid. Keegi ei karjunud ega kasutanud jõudu. Aga Marianne hääles polnud vähimatki kahtlust. Ta oli justkui teatanud otsusest, mis oli tehtud juba ammu enne meie saabumist. Tundsin, kuidas süda kiiremini lööma hakkas. Kurk muutus kuivaks ja käed jahedaks. Mulle meenusid hämarad koridorid, suletud uksed, massaažiruumid ja mehed, keda olime majas näinud. Samuti Marianne rahulikud selgitused klientide erinevatest soovidest. Kõik hakkas nüüd omavahel kokku sobima. Olin algusest peale teadnud, et majas võidakse pakkuda seksuaalteenuseid. Selles polnud mulle midagi üllatavat. Aga ma polnud kordagi mõelnud, et mind ennast võidakse sundida neid teenuseid osutama. Võõrastele meestele. Vastu minu tahtmist. Mõtted hakkasid peas üksteise otsa kuhjuma. Mis juhtub siis, kui ma keeldun? Kas siin kuulatakse üldse minu vastuväiteid? Kuidas ma selle vaimselt üle elaksin? Ja kuidas peaks mu keha vastu millelegi, milles ma ise osaleda ei taha? Alles mõne aja eest oli Marianne rääkinud kokkulepetest, piiridest ja inimeste erinevatest soovidest. Nüüd mõistsin, et minu enda piirid ja soovid ei tähendanud siin midagi. Kõige hirmsam polnudki teadmine sellest, mida minult võidakse nõuda. Kõige hirmsam oli tunne, et ma ei saa enam ise otsustada, mis minuga juhtub. „Aga meie asjad?“ küsis teine mees. „Need on kindlas kohas,“ vastas Marianne. „Teil pole neid siin vaja.“ „Meie telefonid on all!“ ütlesin. „Ma tean.“ „Me peame saama vähemalt kellelegi helistada!“ Marianne vaatas mind oma rahulike silmadega. „Selleks pole vajadust.“ Ta pöördus ukse poole. „Seadke ennast sisse. Kui teid vajatakse, tullakse teile järele.“ Siis astus ta välja ja tõmbas ukse kinni. Kuulsin, kuidas lukuaugus keerati võtit. Üks kord. Seejärel hakkasid koridoris kõlama tema kontsade sammud. Need kaugenesid aeglaselt. Ja siis jäi kõik vaikseks. Seisime kolmekesi keset väikest tuba. „See ei saa ju päriselt nii olla,“ ütles üks meestest viimaks. „Sa kuulsid, mida ta ütles,“ vastas teine. „Aga see on ju inimeste kinnipidamine! See on kuritegu!“ „Ma tean,“ ütlesin vaikselt. Istusime voodi servale. Katsusin mõttes taastada teekonda, mida mööda olime majas liikunud. Trepp, hämar koridor, suletud uksed. Kusagil all oli fuajee, kus rippusid meie joped koos telefonide ja ülejäänud asjadega. Aga meie istusime lukustatud toas. „Äkki saame aknast välja?“ pakkus üks meestest. Läksime akna juurde ja tõmbasime kardina pisut kõrvale. Väljas oli juba hämar. Aken asus kõrgel ning selle all polnud midagi, millele oleks saanud ohutult toetuda. „Siit küll alla ei lähe,“ ütlesin. „Mis me siis teeme?“ küsis teine. Ma ei osanud vastata. Tuppa oli tekkinud raske vaikus. Siis meenus mulle midagi. Pistsin käe pükste taskusse. Mu sõrmed puudutasid väikest kõva eset. „Oodake,“ ütlesin. „Mul on üks võimalus.“ Võtsin taskust välja vana hõbedase klapiga telefoni. „Sul on telefon?“ küsis üks meestest üllatunult. „Jah. See vana varutelefon.“ „Aga ma arvasin, et kõik jäid alla!“ „Nutitelefon jäi. Selle võtsin enne üles tulekut taskusse.“ Avasin klapi. Väike ekraan süttis. Ülemisse nurka ilmusid levinäidu pulgad. „Levi on olemas,“ sosistasin. „Helista kohe politseisse!“ „Ma helistangi.“ Istusin tagasi voodi servale ja avasin numbrivalimise. Mu käed värisesid veidi, kuid suutsin siiski rahulikult vajutada kolm numbrit. 112. „Olge tasa,“ ütlesin kaaslastele. Vajutasin helistamisnuppu. Samal hetkel kostis koridorist midagi tuttavat. Kontsaklõbin. Tõstsin pilgu uksele. Sammud lähenesid. „Ta tuleb tagasi,“ sosistas üks meestest. Telefon oli endiselt mu käes. Ma ei julgenud kõnet katkestada, kuid ei saanud seda ka nähtavale jätta. Sammud peatusid ukse taga. Lukuaugus kõlises võti. Libistasin telefoni kiiresti madratsi serva ja voodiraami vahele, jättes klapi avatuks ning kõne ühendamist ootama. „Ärge midagi öelge,“ sosistasin. Lukk keeras. Uks avanes. Lävel seisis Marianne. Tema õlgadeni ulatuvad tumeblondid juuksed langesid endiselt kenasti õlgadele. Tugev parfüümilõhn jõudis tuppa juba enne, kui ta sisse astus. Ta vaatas meid kolmekesi ning naeratas. Seesama soe, sõbralik naeratus, millega ta oli meid saabumisel tervitanud. „Noh,“ ütles ta rahulikult. „Kuidas teil siin läheb?“ Tundsin madratsi ääres peituva telefoni nõrka vibratsiooni. Kõne oli endiselt pooleli. Marianne astus sammu lähemale. Mina istusin liikumatult ja püüdsin hingata võimalikult rahulikult. Ma ei teadnud, kas järgmisel hetkel vastab häirekeskus või märkab Marianne telefoni. Ja ma ei teadnud, kas me sellest majast üldse kunagi välja pääseme.
