kaevasin m6ni päev tagasi oma kunagist kirjakasti ja kiikasin ka saadetud kirjadesse, leidsin sealsamas kirjakastis paar aastat tagasi sündinud luuletuse, kleebin selle siia, vähemalt v6imaldas toonane klaviatuur ka üht tähte millist praegune enam ei v6imalda
Ei kasutanud loitsu ega nõidust,
ei kaselehtedeltki küsinud ma nõu
kui tulin Sinu juurde kuulama Su õigust
ning ootusärevusest pulbitsemas põu.
Su kaunid silmad lummasid mu meeled,
Su puudutustest nahale jäi jälg.
Me tundsime kui pingul olid tundekeeled,
meil teineteise järgi oli nälg.
Me vahel paljud maa ja meremiilid
ning kokku kuigi tihti me ei saa.
Sind hoian südames nii hellalt just kui soovid
ning unistustes olematuks jääb me vahemaa.
Palun ära karda, et unustan Sind ma,
palun ära karda, et Sa pole küllalt hea.
Ma teeksin kõik, et usuksid Sa mind,
mu süda kuulub Sulle, ei muretsema pea.
Ma sulen silmad, näen Su lahkeid silmi,
tunnen Sinu õrna sooja lähedust...
kuid siis ärgates näen hommikusi Tartu vihmapilvi
ning mõistan hästi meie suhte (läbisaamise) tähendust.