üleolev, üleastuv, jalgu trampiv „ma ju tahan seda saada, väärin parimat“ hoiak segi süüdistava hoiakuga, miks ma ei saa seda, mida ma tahan ja „sina oled selles süüdi“, panebki mõtlikult pead vangutama ja mõtlema, kas tõesti jõuavad abikaasad/isad/emad elatud aastatega (vähemalt korra, abielu ajal) sellisesse seisu, kus isegi endast lugu pidada ei ole enam oluline. kus mingisuguse abielu hoidmise (see koht on mulle alati arusaamatu olnud) jutu varjus läheb teine ja... tal on endast, kõigest ükskkõik. saaks vaid praegu vaevast lahti. ükskõik, mis seda vaeva tekitab.
see ei ole mitte nii palju kurb, vaid see on näide oma vastutusest, selle teadvustamisest endale. selle asemel, et saadaks aru, miks minuga nii läks ja mida ma ise selleks tegin, ma lähen asendan ja vahetan mingi asja välja. äkki siis hakkab mul hea. äraõpitud käitumine, nagu abituski (õpitud abitus). arvan ma.
mõtlev inimene mõtleb kaasa ja tahab mõista seda, mida ühiskond omale sisse hingab, kuidas see hingamisaparaat töötab, kuidas inimesed selle aparaadiga käituvad. peale seda, kui hingamisaparaat külge panna ja ka siis, kui see küljest eemaldada. kas saadakse iseseisvalt hingamisega hakkama.
nii näen praegu seda mina. ei välista, et eksin.
ma ei näe veel kahetsuslugu, vaid ühe või tegelikult mitme omavahel seotud ego lugu, mis viib selleni, milleni ta viib. kaastunne tekib siis, kui selleks alust on. veel on vara seda teha.
veel ma leian, et tõeliselt probleemsetes suhetes olevad ja kannatavad naised (need on rasked lood) üldse sellest kellelegi siin rääkima ei tulegi. tagasihoidlikkusest, süüst, häbist vms ei tee nad end nähtavaks. ja vahel on see halb. aga räägivad need, kellel väga viga (veel) pole. räägivad ja süüdistavad. see tekitab küsimusi.
see oli siis vastus lytta mõtete peale.