Nali elust enesest.
Mul on üks meestuttav, kes hiljuti otsustas, et tal on vallalisena mürgeldamisest lõpuks kõrini. Et võtaks õige päriselt naise, kuna siis ei peaks enam igal nädalalõpul sebimisega vaeva nägema, vaid saaks kogu aeg seksi. Palus, et tutvustaksin talle mõnda vaba sõbrannat. “Milline ta siis olema peab?” küsisin täpsustuseks. Tüüp tõmbas rinna õhku täis ja hakkas pihta: “Noh, ütleme… Kõigepealt peab ta ikka ilus olema! Selline sale, sportliku figuuriga, aga mitte mingi kuulitõukaja, eks ole. Kindlasti mitte üle 60 kilo. Säärejooks peaks hea olema, liiga lõtva tagumikku ei tahaks, liiga kondist ka mitte. Sa vaata netist, milline näeb välja Kim Kardashian tagantvaates — ma tahaks midagi sellist. Rinnad — raske öelda, kas suured või väikesed, õieti ei tahaks kumbagi. No eks sa vaata mulle midagi keskeltläbi, igatahes mitte rippuvaid, need on koledad ja lähevad alt higistama. Lõualotti ei tohi olla. “Sangasid” ei tohi olla. Käsivarred ei tohi olla lõdvad ja paksud. Solaariumipäevitus mulle ei meeldi, liiga kahvatu ihu samuti mitte. Hamstripõsed ei meeldi. Tahan ilusat laia naeratust ja korras hambaid. Juuksed olgu pikad ja blondid, silmad sinised ja suured. Riides peab ta ka oskama käia, et mulle linna vahel häbi ei teeks.”Ta vuristas neid andmeid niisuguse hooga, et ei pannud tähelegi, kuidas teda jahmunud pilguga mõõtsin: keskeale lähenev, pealael kümme hõredat karva, punetav näonahk, kestendav nina sõõrmetes turritavate karvatuustidega, notsuihu tooni ripsmed ja kulmud, naiselikud punnis põsed, kolmepäevane habemetüügas, kotjas ja kergelt higilehane sapivärvi sviiter, ilmselt humanitaarabist või siis kakskümmend aastat tagasi Balti jaama turult ostetud kaks numbrit liiga laiad kivipesuteksad abitult rihma otsas rippumas. Üle püksivärvli valgumas kerkivat saiatainast meenutav õllekõht. Kui tüüp jutuhoos käised üles kääris, paljastus samuti tainast meenutav lodev liha.
Unista edasi, pekikäntsakas!
