Arto84, Sinu eelviimane postitus on väga ilusasti kirjutatud ja pani mind taas mõtlema ühele huvitavale inimloomuse tahule.
Olen sageli mõelnud sellele, miks nii paljud inimesed kurdavad igavuse üle, miks tundub, et nende elus on pidevalt sada muret ja probleemi ning miks on mõnikord nii raske lihtsalt iseendaga olla. Olla vaikuses, kuulata vaikust ja lubada mõtetel vabalt kulgeda, ilma et peaks pidevalt midagi tegema või välise stimulatsiooni kaudu iseenda eest põgenema.
Mina näiteks ei tunne endaga olles igavust. Vastupidi, just vaikuses ja omaette olles avaneb ruum mõtisklusteks, enesevaatluseks ja sügavamaks arusaamiseks nii iseendast kui ka maailmast. Oma rännakutel mõtisklen sageli inimeksistentsi üle – selle kummalise vastuolu üle, kuidas inimese elu võib olla korraga nii mõõtmatult tähenduslik ja samas universumi mõõtkavas peaaegu olematu.
Võib-olla ei olegi küsimus alati selles, kas meil on igav, vaid selles, kas me oskame iseenda seltskonnas olla. Kas suudame vaikuses kohata iseennast ilma, et peaksime seda tühimikku millegagi täitma? Sest mõnikord ei ole vaikus sugugi tühi. See võib olla hoopis koht, kus hakkame kuulma seda, mis igapäevase müra keskel märkamatuks jääb.
Võime olla pidevalt hõivatud ja ikkagi iseendast kaugel. Samas võime olla täiesti üksi ning tunda end sisemiselt rikkamana kui kunagi varem.
Ehk algabki üks oluline osa enesetundmisest oskusest mitte põgeneda vaikuse eest, vaid õppida selles iseendaga kohtuma.
