nüüd oli jani kord imestada. oli natuke piinlik, kui väike vana ja kidura olemisega mehe suut hakkas tulema rumalusi, aga kuna härra aikon oli näost punane ja väga tõsise olemisega, otsustas jan lasta mehel pealegi arvata, et ta teda kardab. ja nii ütleski jan: jäta järele, ma kardan, kui sa nii koledasti räägid.
härra aikon punastas heameelest. ta kõndis edasi-tagasi, aga komistas halujupi otsa ja lendas otseti kuuri muldpõandale.