Õues tibutas õrn vihm, selline, mis ei sega, vaid kutsub endasse. Naine istus akna juures, vaatas, kuidas veepiisad mööda klaasi libisesid, ja mõtles — kui imeliselt vaikne võib olla maailm, kui kuulad.
Ta tõstis pilgu, kui uks vaikselt avanes. Tema silmad kohtusid kellegi omadega, mis olid soojad ja natuke uudishimulikud. Mitte sõnagi polnud vaja. Ainult samm lähemale, ainult hingetõmme, mis jäi pooleli.
Vihm trummeldas vastu akent, aga toas oli soe. Nad seisid nii — vaikus nende vahel, mis oli täis ütlemata tundeid. Käsi libises mööda lauda, puudutas teist kätt, ja kõik tundus korraga nii lihtne, nii õige.
See polnud tormiline hetk. See oli pehme, rahulik äratundmine, et vahel piisab vaid ühest pilgust, et kogu maailm muutuks hubasemaks.
