Õues sajab ikka veel — need aeglased, pehmed piisad, mis justkui paitavad maailma. Toas lõhnab kohvi ja vihma järele. Naine seisab akna juures, sõrmed õrnalt vastu külma klaasi, nagu püüaks ta vihma puudutust endasse talletada.
Ukse klõps on vaevukuuldav, ent tema keha reageerib enne, kui mõistus jõuab mõelda. Pilk liigub — ja seal ta on. See pilk, mis ütleb rohkem kui ükski sõna. Soe, natuke ootav, natuke vallatu.
Samm lähemale. Veel üks.
Vaikus muutub tihedaks, pehmeks nagu soe tekk. Hingetõmme seguneb hingetõmbega. Ta tunneb, kuidas õhk nende vahel on korraga täis elektrit ja rahu korraga.
Sõrmed libisevad mööda lauda, kohtuvad — juhuslikult, aga mitte päriselt. Puudutus kestab vaid hetke, kuid see hetk venib lõputuks. Naha all tuksleb midagi tuttavat ja samas ohtlikult uut.
Vihm mängib aknal rütmi, mis sobib selle vaikuse taustaks. Toas on ainult kaks inimest ja üks tunne, mis ei vaja nime.
Mõnikord piisab ühest puudutusest, et terve maailm hingaks sügavamalt.......
