Miks on vihata näiliselt kergem, kui andestada? Sellepärast, et viha on tugev tunne. Andestamine arvatakse teeb nõrgaks. Tegelikult on vastupidi. Jääpurikat saab murda, vett mitte.
Kohtuvad naine ja mees. Armastavad teineteist. Teevad haiget teineteisele. Lähevad lahku. Vihkavad teineteist. Armastus ei ole kuhugi kadunud. Armastus on viha poolt allasurutud. Tark inimene teab seda, rumal võib ennast elu lõpuni petta. Kas me hoolime? Kas me armastame? Sellisel juhul ei ole lõppu olemas, armastuse lõppu. Milleks siis vihata? Milleks tahta kellegile kätte maksta selle eest, et too käitus tollel hetkel just niimoodi(võimalik, et tema jaoks parimal moel)
Tõde teeb vabaks. Andestamine teeb vabaks.
Tegin selle teema esiteks isiklike sügavate tähelepanekute tõttu. Teiseks- maailm täis vihkamist on kurnav, jah, kurnav. Inimesed ei mõtle enam sellest, mida head tahetakse anda, nad mõtlevad, mida oleks võimalik saada. Kui ma ei saa(raha, kuulsust, seksi...) siis ma olen tige, mässan, maksan kätte kõigele ja kõigile.
See on kurb.
Kõik, absoluutselt kõik,mida me teeme, teeme iseendale. Tõsi, noores eas me ei mõtle sellele, me oleme tarbijad ja meie vanemad teenindavad meid. Elu ringkäik on niimoodi seatud, et kord tuleb aeg , mil noored teenindavad endi vanemaid. Kes on andja, kes on saaja?
Kui on lahku mindud, ent armastus jääb. Kas peab siis terve elu vihkama, hoidma näiteks lapsed lahusolevast vanemast lahus? Inimene õigustab alati iseenda tegemisi, kui palju me aga mõtleme tegematajätmistele?
Sa tegid mulle väga palju haiget, sa murdsid mu südame. Ainus, mis mulle jääb, on teadmine, et sa ei osanud teisiti mingitel põhjustel. Minu armastus on sinuga. Minu andestus on sinuga. Meie valikud on need, mis määravad tuleviku. Mõnikord me valime õigesti, aga mitte alati.
Armastus ei ole suhe. Armastus on seisund, teadmine ja tunne.
"All You Need Is Love" laulsid biitlid.
Andestage kellegile, kes on teile palju haiget teinud. Päike tuleb välja ja tema soojus kallistab teid.
Proovige.

vaadake, karvased, maailmas kahjuks ei ole kõik inimesed ilusad ja head, nagu laulis kunagi Sõpruse Puiestee. ja kristliku moraaliga, "kui sind lüüakse põsele, keera ette teine põsk", ei ole kah suuremat miskit pihta hakata. maailmas valitseb siiski-siiski dzungliseadus- hammas hamba, kihv kihva vastu. ka veenunud patsifist peaks olema valmis sõdima. kuigi kahjuks need patsifistid reeglina on kuradi suured intrigandid.
vihhkamine, armastamine. asjatu ballast. nagu ütles kunagi James Bond ühes oma seikluses - ela ja lase teistel surra.
lapsed. lapsed ei ole selles süüdi, et neid siia maailma eostati. sestap peab lapsel olema võimalus soovi korral mõlema vanemaga suhelda, olgu nad siis koos või eraldi. ja ühe vanema poolt on sigadus rääkida teise vanema kohta ainult halba. kui see teine vanem nii sügavalt siga on, mille kuradi pärast siis tollega üldse laps eostati? järelikult pidi ka selles teises vanemas olema midagi head. kui on koos elatud, siis pidi ju mõlemas partneris olema see väikegi miski, mis koos hoidis x aja. lihtsalt, ajad muutuvad, paarid tekkivad ja lagunevad, see on elu tee. ei ole vaja ka kristliku morali nimel hambad ristis kannatada "kuni surm meid lahutab", kuna siis võib surm kuidagi liiga kiiresti, ootamatult ja julmalt saabuda. 75% mõrvadest on lähisugulaste ja/või -tuttavate vahel asetleidnud.
meie teame ja lame kaasa "vaestele naistele"; kes kas siis regulaarselt või ebaregulaarselt oma "vägivaldselt" mehelt kolakat saavad. samas ei tea me suurt midagi neist meestest, kes pideva koduse "saagimise" all kannatavad. nagu koolitulistamistegi puhul - lõpuks võib lihtsalt "katus ära sõita". ja tagajärjed on...hirmsad. kes kannatavad? vaesed lapsed. kes on hetkelise kire hoos valmistreitud. ahh, mis vahet seal on. mina ei armasta, ei vihka.

andestamisest, vihkamisest. mis möödas, see möödas. ei ole vaja möödaniku külge kramplikult klammerduda. läks,siis läks. kui on tehtud vigu, siis need teatavaks võtta ja kogu muusika. ja ei ole ka vihkamist ega muud kaunapidamist. kui mingi asi saab otsa, keeratakse selles asjas lihtsalt uus leht. kui tuleb uus asi, on vana asja kogemused, millest oleks vast mõistlik õppust võtta.

vihkamine pole sama, mis vihastamine....vihata on raske, vihastada võib vahel mitu korda päevas..Mina isiklikult ei tunne kedagi, keda ma vihkaks..Mind aga on vihatud--või tundub see mulle nii..

vaba, andestamine ei tähenda leppimist, millegi ebameeldiva, vägivaldse talumist.
Minnalaskmisest...jah, loomulikult, nõus sinuga, kuid mitte vihates.
Teist põske ei pea, tihti ei tohigi ette keerata. Andestada aga saab ka lahkudes. See ongi meelerahu point.
Paljud näevad vaid äärmusi- uks kinni ja võti minema, sellest ma räägin.
Aga vanadus on mõnus, onju, kogemused, kogemused...

meelerahu reegel number üks: ära kakle iseendaga.
reegel number kaks: ole alati lihtsalt sina ise, teiste arvamus sinust on nende teiste mure.

Ka vihkamine on armastus, ainult ego on selle negatiivseks muutnud. Andestamine on see kui enda egost võitu saad.

Nii nagu kurjuse kaksikvend on kurbus... ego ei luba nutta, küll aga lubab tapelda!

me armastame inimesi selle hea eest, mida me oleme neile teinud ja vihkame selle halva eest, mida ma neile teeme - kusagilt meelde jäänud mõte.

j6udsin siia teemasse siis ükskord ka midagi kirjutama. Utha: "...ja vihkame selle halva eest, mida ma neile teeme..." m6tiskledes oma tohutu pahameele üle ning lugedes seda, ei tea enam kas nutta v6i naerda. lootsin teemast vist vihalahuti üles leida aga v6ta näpust.
siiski ka andis otsing väljastpoolt natuke kasulikku lugemist: http://www.luuleviilma.ee/index.php?id=7784

Vihates tunneme end parematena: vaata, mida ta mulle tegi. Omaenese süü ja käitumine on siinkohal tähelepanuta.

võib tunda nii, aga täielikult eelmise väitega nõustmiseni ma veel kannataks.
ma olen ise arvanud seda, et ei ole ka hea kasvatada inimestes süütunnet sellepärast, et nad tunnevad näiteks viha. me kõik tunneme seda vahel. tunda vahel valu, viha ja ka vihata kedagi tekitatud valu eest on normaalne, see annab meile märku meie emotsionaalsest tervisest. sellest, et me toimime normaalselt. probleemiks muutub see siis, kui vihatunne endal ja teistel elamist segama hakkab.

näiteks kas valu ja viha ei tekita see kui kolmas isik hakkab sinu/teie asju/teemat kommenteerima ning teeb seda vulgaarsel ning robustsel moel? kui samas selles "asjas" ei ole ka lüürikute seisukohalt v6ttes mitte midagi vulgaarset ega robustlikku. "asi" ei puutugi mitte vähimalgi moel kolmandasse isikusse ja ta v6tab endale 6iguse seda arvustada ning nimetada omale sobivate nimetustega.

matslusele on ajast aega erinevaid nimesid pandud, sisu aga on sama ikka.

tuhat korda 6igus on praegu Uthal - ega haridus ole iial matsi rikkunud. kahjuks.

Kahju jah, kui mõni hariduse ostma on pidanud..Paber taskus ei tee veel inimesest intelligenti...Ja haritlaste hulgas on neid rohkem kui arvata oskamegi..Ma olen viibinud suvel kohas, kuhu saabuvad suveks linnasaksad ja hakkavad oma joomisega ja läbustamistega rikkuma külaelu rahulikku miljööd.. Teemast küll kõrvale, aga mis siis

sirruke andis ka vangidele andeks ja kuulutas amnestija

andestan võlausaldajatele suuremeelselt kõik oma võlad

Tutt, aga selle mõtte jätkuks, kui viha on lõpuni põlenud, siis tulebki ju andestamine.
Minu arvates pole mitte küsimus viha lõpuni põletamises, vaid selle vägisi põlemas hoidmises.

Ego on see, mis ei luba andestada.
Aga milleks on vaja igal võimalikul juhul kirgi uuesti üleskütta? Piisab sellest, kui mõlemad pooled on endale teadvustanud, et probleem on ja ei kao ning andestamist ei tasu oodata. Pole vaja teisele alati meenutada, milline lurjus ta on, ta teab seda isegi. Selline pidev kraaklemine on selge märk, et armastus elab edasi ja inimene üritab selle vastu võidelda. See ei ole võitlus pahategijaga, vaid võitlus iseendaga, et mitte oma tunnetele allaanda. See viha, mis pikalt põleb, ongi suunatud iseenda vastu, aga väljaelatakse teise inimese peale.

Ega andeks andmine ei tähenda unustamist. See ei muuda tegu olematuks, samuti ei likvideeri teo tagajärgi. See lõpetab vaid uute tagajärgede tekkimise.

ma andsin andeks kõik oma võlad ja laenud nüüd hea kerge olla